Paarid Itaalia
Last updated on: 11.05.2022
Selle lehekülje ingliskeelset ja riigikeelset versiooni haldab vastav kontaktpunkt. Tõlkeid teistesse keeltesse tehakse ja ajakohastatakse järk-järgult. Seetõttu ei pruugi võimalikud hiljutised uuendused olla selles keeleversioonis kättesaadavad. Värskeima versiooni saamiseks vaadake ingliskeelset või riigikeelset versiooni.
1.1. Millist seadust kohaldatakse abielupaari vara suhtes? Milliste kriteeriumide/eeskirjade alusel kohaldatav seadus valitakse? Milliseid rahvusvahelisi konventsioone tuleb teatud riikide suhtes järgida?
Kui abikaasad ei ole kokku leppinud teisiti, kohaldatakse nende abieluvarale nende isiklikele suhetele kohaldatavat õigust, see tähendab- nende ühise elukohariigi õigust, juhul kui abikaasadel on sama kodakondsus;
- selle riigi õigust, kus abielu valdavalt teostatakse, juhul kui neil on erinev kodakondsus või mitu ühist kodakondsust (31. mai 1995. aasta seaduse nr 218 paragrahvid 29 ja 30).
Itaalia ei ole selles küsimuses ratifitseerinud ühtki rahvusvahelist konventsiooni.
1.2. Kas abikaasad saavad kohaldatava seaduse ise valida? Kui jah, siis millistest põhimõtetest tuleb valikul lähtuda (nt. võimalikud kohaldatavad seadused, ametlikud nõuded, tagasiulatuvus)?
Jah, abikaasad saavad kohaldatava õiguse valida. Nad võivad leppida kokku, et nende varale kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodanik vähemalt üks neist on, või selle riigi õigust, kus vähemalt üks neist alaliselt elab. Kohaldatava õiguse valikut käsitleva kokkuleppe vormilise ja sisulise kehtivuse nõudeid reguleerib valitud õigus või kokkuleppe sõlmimise asukoha õigus (31. mai 1995. aasta seaduse nr 218 paragrahv 30).Minimaalne vorminõue on kokkuleppe sõlmimine kirjalikult. Kokkuleppe võib sõlmida ja seda võib muuta igal ajal, sellel ei ole tagasiulatuvat mõju ning seda võib säilitada koos abielu pühitsemise kirjega.
2.1. Palun kirjeldage üldpõhimõtteid: Millised kaubad on ühisvara osa? Millised kaubad kuuluvad abikaasade lahusvara hulka?
Kohustuslik abieluvararežiim on varaühisus (Itaalia tsiviilseadustiku (CC) paragrahv 159).Kohustusliku varaühisusega nähakse ette ühisvara, isiklik vara ja edasilükkunud ühisvara.
Abikaasade vara, mille nad on pärast abiellumist kas eraldi või koos omandanud, moodustab osa ühisvarast, välja arvatud isiklik vara ja edasilükkunud ühisvara hulka arvatav vara (tsiviilseadustiku paragrahv 177).
Järgmine vara on isiklik vara:
- enne abiellumist või varaühisuse režiimi kohaldamist omandatud vara;
- pärast abiellumist kinke või pärandi teel omandatud vara, kui ametlikus kinkedokumendis või testamendis ei ole täpsustatud, et vara tuleb lisada ühisvarasse;
- üksnes abikaasa isiklikuks kasutamiseks ettenähtud vara ja selle tarvikud;
- vara, mida ühel abikaasal on vaja oma ametialaseks tegevuseks;
- vara, mis on omandatud kahjude hüvitisena ning igasugune töövõime osalise või täieliku kaotamisega seotud pension;
- vara, mis on omandatud eespool loetletud vara võõrandamise või vahetamise hinnaga, tingimusel, et seda on omandamise hetkel sõnaselgelt väljendatud.
Juhul, kui ühisvarast soovitakse välja jätta eespool punktides c, d, f osutatud kinnis- või vallasvara, mis on registreeritud selleks ettenähtud vararegistris ning omandatud pärast abiellumist, tuleb seda kinnitada omandamisaktis ning seda saab teha vaid teise abikaasa nõusolekul (tsiviilseadustiku paragrahv 179).
Edasilükkunud ühisvarana käsitatakse järgmist vara:
- abikaasa isiklikust varast ja isiklikust tegevusest saadud tulud, tingimusel, et need eksisteerivad ka varaühisuse lõppemise ajal (tsiviilseadustiku paragrahvi 177 punktid b ja c);
- ühe abikaasa ettevõtte tegevuseks ettenähtud vara, kui ettevõte loodi pärast abiellumist, ning enne abiellumist loodud ettevõtte juurdekasv, tingimusel, et need eksisteerivad ka varaühisuse lõppemise ajal (tsiviilseadustiku paragrahv 178).
Edasilükkunud varaühisus kehtib ainult varaühisuse lõppemise hetkel ning, olenevalt valitsevast õpetuslikust tõlgendusest, ei tähenda see asjade ja õiguste kaasomandit, vaid üksnes ühe abikaasa õigust nõuda teiselt abikaasalt (omanikult), et ta maksaks välja poole kuni võrdse osa vara väärtusest. Kui nimetatud väärtuse osas kokkuleppele ei jõuta, määrab selle kindlaks kohtunik.
Pärimisega seoses tähendab see surnud abikaasa võlga üleelanud abikaasa ees.
2.2. Kas vara jagamisel on olemas seadusjärgsed tingimused?
Kui vastupidist ei ole võimalik tõendada, käsitatakse vallasvara ühisvarana (tsiviilseadustiku paragrahv 195).2.3. Kas abikaasad peaksid koostama varade nimekirja? Kui jah, siis millal ja kuidas?
Abikaasad ei pea tegema varade inventuuri.2.4. Kes vastutab vara haldamise eest? Kellel on õigus vara käsutada? Kas üks abikaasa võib vara üksi käsutada/hallata või on vajalik teise abikaasa nõusolek (nt. abikaasade kodu käsutamisel)? Millist mõju avaldab nõusoleku puudumine juriidilise tehingu kehtivuse suhtes ning kolmanda osapoole õiguste kaitse suhtes?
Abikaasad võivad ühisvara valitseda eraldi.Erakorralise valitsemisega seotud tehinguid ning lepinguid, millega isiklikud kasutusõigused üle antakse või endale saadakse, võivad sõlmida siiski ainult mõlemad abikaasad ühiselt. Asjakohase tegevusega seotud kohtumenetlustes kuulub esindusõigus ühiselt mõlemale abikaasale (tsiviilseadustiku paragrahv 180).
Avalikult registreeritud vallas- või kinnisvara korral võib käsutamislepingu (müügilepingu jms), millel puudub teise abikaasa nõusolek, juhul, kui seda nõutakse, tühistada ning see abikaasa, kelle nõusolekut oli tehinguks vaja, võib esitada hagi kas ühe aasta jooksul alates kuupäevast, millal ta sai käsutamislepingust teadlikuks, või igal juhul ühe aasta jooksul alates sellele alla kirjutamise kuupäevast; mistahes muul juhul peab oma abikaasa nõusolekuta toiminud abikaasa esimese nõudmisel ühisvara taastama samas seisukorras kui see oli enne nimetatud tehingu sõlmimist või kui see ei ole võimalik, hüvitama temale samaväärse summa (tsiviilseadustiku paragrahv 184).
Abikaasa ei tohi käsutada oma osa ühisvarast enne, kui varaühisuse režiim on õiguslikult lõpetatud.
Juhul kui üks abikaasa keeldub oma nõusolekut andmast, ei viibi kohal või teda takistab miski muu, võib teine abikaasa saada kohtunikult loa vajalike toimingute teostamiseks (tsiviilseadustiku paragrahvid 181 ja 182). Lisaks sellele võib kohtunik keelata ühel abikaasal varasid valitseda, juhul kui nimetatud abikaasa on osutunud halvaks valitsejaks (tsiviilseadustiku paragrahv 183). Juhul, kui ühel abikaasal on täielik või osaline puue või ta on varasid halvasti valitsenud, võib kohtunik kuulutada välja seadustatud lahuselu, mis on üks varaühisuse lõpetamise põhjus (tsiviilseadustiku paragrahv 193).
Isikliku vara ja edasilükkunud ühisvara puhul võib omanik kõiki valitsemis- ja käsutustegusid teha üksi (tsiviilseadustiku paragrahv 185).
Konkreetsed õigusnormid abikaasade ühise elukoha suhtes puuduvad, samuti puuduvad konkreetsed kaitseabinõud selle abikaasa suhtes, kes ei ole elukoha omanik.
2.5. Kas ühe abikaasa sõlmitud juriidilised tehingud on siduvad ka teisele abikaasale?
Ühisvara tavapärase valitsemisega seotud tegusid võivad teha mõlemad abikaasad eraldi (tsiviilseadustiku paragrahv 180). Perekonna huvides võetud kohustuste eest vastutatakse ühisvaraga, isegi kui üks abikaasa on üksi need kohustused võtnud (tsiviilseadustiku paragrahv 186).2.6. Kes vastutab abielu jooksul tekkinud võlgade eest? Millist vara võivad võlausaldajad oma nõuete katmiseks kasutada?
Kui võlausaldajad ei saa oma nõudeid täielikult isiklikust varast rahuldada, vastutatakse ühisvaraga võlgnikust abikaasale kuuluva osa väärtuses selliste võlgade eest, mis ühel abikaasal on pärast abiellumist tekkinud ühisvara tavapärase valitsemisega mitteseotud tegude tegemisel ilma teise abikaasa nõusolekuta (tsiviilseadustiku paragrahv 189).Isegi kui võlg on tekkinud enne abiellumist, võib ühe abikaasa isiklik võlausaldaja oma nõude täiendavalt rahuldada ühisvarast sellises väärtuses, mis vastab võlgnikust abikaasa osale ühisvarast. Tagamata võlgade korral on ühisvaraga seotud võlausaldajatel eelisõigus ühe abikaasa isiklike võlausaldajate ees (tsiviilseadustiku paragrahv 189).
Ühisvaraga seotud laenu andnud võlausaldaja võib taotleda oma nõude täitmist kummagi abikaasa isiklikust varast väärtuses kuni pool nõudesummast, juhul kui ühisvarast selleks ei piisa (tsiviilseadustiku paragrahv 190).
3.1. Milliseid sätteid saab lepinguga muuta ning milliseid mitte? Milliseid abieluvararežiime on võimalik valida?
Abikaasad võivad omavahelise kokkuleppega varaühisuse režiimi muuta (tsiviilseadustiku paragrahv 210). Varalahususe režiimi valiku võib kinnitada ka abielu registreerimise kirjes (tsiviilseadustiku paragrahv 162).Seadusega on sätestatud kaks konventsionaalse varasuhte tüüpi: varalahusus ja konventsionaalne varaühisus.
Varalahususe režiim erineb täielikult kohustuslikust režiimist: Kumbki abikaasa jääb ilma eranditeta oma enne ja pärast abielu omandatud vara ainuomanikuks, säilitab selle kasutus- ja valitsemisõigused ning vastutab oma võlgade eest oma isikliku varaga (tsiviilseadustiku paragrahvid 215 ja 217).
Kui abikaasad on vara ühiselt omandanud, kohaldatakse sellele tavapäraseid ühisvaraga seotud sätteid.
Konventsionaalne varaühisuse režiim, mis on palju vähem levinud, on muudetud kohustuslik varaühisuse režiim. Abikaasad võivad selle sisu ise kindlaks määrata, kuid nad ei tohi siiski teha järgmist:
- viidata üldsõnaliselt seadustele või tavadele, mida neile ei kohaldata, selle asemel peavad nad konkreetselt sätestama nende suhtele kohaldatava kokkuleppe sisu;
- lisada konventsionaalse varaühisuse režiimi kohaldamisel ühisvarasse punkti 2.1 alapunktides c, d ja e nimetatud isiklikku vara;
- kalduda kõrvale ühisvara valitsemise ja osade võrdsusega seonduvatest eeskirjadest selle vara puhul, millele kohaldataks kohustuslikku varaühisuse režiimi (tsiviilseadustiku paragrahv 210).
Kuigi see ei ole tavapärane režiim ning kehtib üksnes teatud kindlale varale, näeb seadusandja ette ka varalise fondi. Selle fondi abil, mis võib eksisteerida koos varaühisuse või -lahususe režiimiga, saab kas üks või mõlemad abikaasad või kolmas pool panna perekonna vajaduste täitmiseks kõrvale kindla avalikult registreeritud vallas- või kinnisvara või vabalt kaubeldava instrumendi. Nimetatud vara valitsemise suhtes kohaldatakse erilisi eeskirju ning seda ei saa kasutada selliste võlgade katteks, mille korral võlausaldaja on teadlik asjaolust, et need on võetud muul eesmärgil kui perekonna vajaduste rahuldamine (tsiviilseadustiku paragrahv 167 jj).
3.2. Millised on ametlikud nõuded ning kellega ma peaksin ühendust võtma?
Kokkulepe tuleb sõlmida kahe tunnistaja juuresolekul ametliku dokumendina, vastasel korral on see õigustühine.Varalahususe režiimi valiku võib kinnitada ka abielu registreerimise kirjes (tsiviilseadustiku paragrahv 162).
3.3. Mis ajal võib lepingu sõlmida ning millal see jõustub?
Kokkuleppe võib sõlmida igal ajal, enne või pärast abiellumist. Enne abielu sõlmitud kokkulepe jõustub abielu registreerimise hetkel. Pärast abielu sõlmitud leping jõustub viivitamata.Kolmandate poolte suhtes võib seda jõustada üksnes juhul, kui perekonnaseisuameti arhiivi hoiule antud abielu registreerimise kirje äärisele on lisatud vastav kommentaar (tsiviilseadustiku paragrahv 162).
3.4. Kas abikaasad saavad olemasolevat lepingut muuta? Kui saavad, siis millistel tingimustel?
Nimetatud kokkulepet võib igal ajal ametliku dokumendina muuta (tsiviilseadustiku paragrahv 163). 10. mai 1981. aasta seadusega nr 142 tühistati kokkuleppe muudatuse kohtuliku heakskiitmise nõue. Heakskiitu on endiselt vaja üksnes enne 1981.aasta 7. maid ametlike dokumentidena sõlmitud lepingute muutmise korral.3.5. Kas abieluvaralepingus sisalduvatel kokkulepetel võib vastavalt teie riigi siseriiklikule õigusele olla tagasiulatuv jõud, kui abikaasad selle lepingu abielu ajal sõlmivad?
Itaalia õiguse kohaselt ei olnud enne ELi määruste 2016/1103 ja 1104 jõustumist võimalik abielulepingutele tagasiulatuvat mõju kohaldada. Eespool nimetatud määruse artikli lõiked 2 ja 3 tunnustavad nüüd abikaasade võimalust kehtestada lepingus sõnaselgelt kohaldatava õiguse muutmine nende pärandimõjus. See võimalus kehtib ainult siis, kui kohaldatava õiguse mis tahes tagasiulatuv muutmine ei ohusta sellest seadusest tulenevate kolmandate isikute õigusi.Vastupidiselt konventsionaalsetele režiimidele avalikustatakse kohustuslik režiim nn negatiivsel viisil selles mõttes, et selle puhul eeldatakse ning seda käsitatakse kolmandate poolte suhtes kohaldatavana, kuna abielu registreerimise kirje äärisele ei ole vastupidist kommentaari lisatud. Konventsionaalsed režiimid avalikustatakse kommentaari abil, mis lisatakse perekonnaseisuameti paber- või elektroonilises arhiivis asuvale abielu registreerimise kirje äärisele (3. novembri 2000. aasta presidendi dekreedi nr 396 paragrahv 69 ).
Itaalia „regime pubblicitario“ lubab abieluakti kõrvale märkida lepingud „registri dello stato civile" (perekonnaseisuregistritesse). Abielulepingud peavad kõigepealt vastama selle riigi õiguses ettenähtud vormile, mille alusel need on koostatud, ja täitma muid Itaalias jõustatavaid formaalsusi (näiteks apostilli kohaldamine vastavalt päritoluriigile). Seejärel tuleks abielu ilmselgelt märkida Itaalia registris „registro dello stato civile“. Registreerimise nõuete täitmiseks on eespool nimetatud DPR-i artiklis 22 sätestatud, et arvestades rahvusvaheliste konventsioonidega sätestatut, peab võõrkeeles kirjutatud dokumentidele olema lisatud itaaliakeelne tõlge, mis diplomaatilise või konsulaarasutuse või ametliku tõlgi poolt peaks olema „certificata conforme“ (ametlikus vastavuses) välisriigi tekstiga või vastavus võõrtekstile on kinnitatud „ufficiale dello stato civile“ ees vandetõlgi poolt. Lõpetuseks tuleb märkida, et välisriigi kohaldatava õigusega reguleeritud abielulepingute Itaalias registreerimise nõuete järgimine on võimalik ainult siis, kui Itaalia seadus näeb põhimõtte alusel ette sisu, mis on vähemalt sarnane nende välislepingute esemega „kohandamisprintsiibile“ (istituto dell'adattamento) vastavalt eespool nimetatud ELi määruse artiklile 29. Seda seetõttu, et vastupidisel põhjendusel ei tohiks olla võimalik täita Prantsusmaal asuva vara „fondo patrimoniale“ lepingu registreerimise nõuet, mis on reguleeritud Itaalia õigusega, kuna Prantsusmaa seadus ei tunnista võimalust „fondo patrimoniale“-ga sarnase sisuga abielulepingu vastuvõtmiseks.
4.1. Kas teie riigis on üks või mitu abieluvararegistrit? Kus?
Lisaks registreerimisele perekonnaseisuametis, millega tehakse kindlaks jõustatavus kolmandate poolte suhtes, nõutakse teatud juhtudel ka avalikku registreerimist maaregistris (tsiviilseadustiku paragrahv 2647), kuid valitseva õpetusliku arvamuse kohaselt võib seda teha lihtsa avaliku teatise vormis, mille puhul jõustatavus kolmandate poolte suhtes ei oma mingit tähtsust.4.2. Millised dokumendid registreeritakse? Milline informatsioon registreeritakse?
Muu hulgas tuleb perekonnaseisuameti arhiivis asuva abielu registreerimise kirje äärisele märkida järgmised andmed (tsiviilseadustiku paragrahv 162, presidendi dekreedi nr 396/2000 paragrahv 69): kokkuleppe sõlmimise kuupäev, ametliku dokumendi koostanud notari nimi, lepinguosaliste üksikandmed või vararežiimi valik, kohaldatava õiguse valik, abielu lõppemise või seadustatud lahuselu otsus. Lepingule kommentaari lisamise taotluse peab esitama ametliku dokumendi koostanud notar.4.3. Kuidas pääseda ligi registris olevale informatsioonile ja kes sellele ligi pääseb?
Igaühel on õigus perekonnaseisuameti poole pöörduda.4.4. Milline on registreerimise õiguslik mõju (kehtivus, õiguste kaitse kellegi vastu)?
Avaliku registreerimise eesmärk on teha abieluvararežiim jõustatavaks ka kolmandate poolte suhtes.4.5. Kas teie riigis saab registreerida abieluvaralepingu, mis on sõlmitud välisriigis vastavalt välisriigi seadustele? Kui jah, siis millistel tingimustel või formaalsustega?
Itaalias sõlmitud abielulepingute avalik registreerimissüsteem (regime pubblicitario) on reguleeritud tsiviilseadustiku artikliga 162 ja DPR-iga 3. novembrist 2000.a nr 396 ja võimaldab rakendada sätteid, mis käsitlevad nende vastulauseid kolmandatele isikutele, nagu on ette nähtud ELi määruste 2016/1103 ja 1104 artiklis 28.Itaalia „regime pubblicitario“ lubab abieluakti kõrvale märkida lepingud „registri dello stato civile" (perekonnaseisuregistritesse). Abielulepingud peavad kõigepealt vastama selle riigi õiguses ettenähtud vormile, mille alusel need on koostatud, ja täitma muid Itaalias jõustatavaid formaalsusi (näiteks apostilli kohaldamine vastavalt päritoluriigile). Seejärel tuleks abielu ilmselgelt märkida Itaalia registris „registro dello stato civile“. Registreerimise nõuete täitmiseks on eespool nimetatud DPR-i artiklis 22 sätestatud, et arvestades rahvusvaheliste konventsioonidega sätestatut, peab võõrkeeles kirjutatud dokumentidele olema lisatud itaaliakeelne tõlge, mis diplomaatilise või konsulaarasutuse või ametliku tõlgi poolt peaks olema „certificata conforme“ (ametlikus vastavuses) välisriigi tekstiga või vastavus võõrtekstile on kinnitatud „ufficiale dello stato civile“ ees vandetõlgi poolt. Lõpetuseks tuleb märkida, et välisriigi kohaldatava õigusega reguleeritud abielulepingute Itaalias registreerimise nõuete järgimine on võimalik ainult siis, kui Itaalia seadus näeb põhimõtte alusel ette sisu, mis on vähemalt sarnane nende välislepingute esemega „kohandamisprintsiibile“ (istituto dell'adattamento) vastavalt eespool nimetatud ELi määruse artiklile 29. Seda seetõttu, et vastupidisel põhjendusel ei tohiks olla võimalik täita Prantsusmaal asuva vara „fondo patrimoniale“ lepingu registreerimise nõuet, mis on reguleeritud Itaalia õigusega, kuna Prantsusmaa seadus ei tunnista võimalust „fondo patrimoniale“-ga sarnase sisuga abielulepingu vastuvõtmiseks.
Lahuselu ja abielulahutuse korral abieluvararežiim lõpetatakse (tsiviilseadustiku paragrahv 191).
Konventsionaalse varaühisuse režiimi (vt punkt 3.1) lõppemise korral kohaldatakse eespool nimetatud kohustusliku varaühisuse režiimi eeskirju, võttes arvesse abikaasade sätestatud võimalikke erandeid.
Varalahususe režiimi (vt punkt 3.1) lõppemise korral kohaldatakse varale tavapäraseid vara käsitlevaid sätteid.
Varaline fond (vt punkt 3.1) lõpetatakse abielu tühistamise või lõppemise korral. Alaealiste laste olemasolul jätkatakse fondi kuni viimase lapse täisealiseks saamiseni ning kohtunikul on õigus anda osa fondi varast alaealistele lastele kasutada või nende omandisse (tsiviilseadustiku paragrahv 171).
Itaalia õiguse kohaselt puudub kogunenud tulu ühisuse režiim.
5.3.2. Muudel juhtudel (mitte ülejäägi jagamine)?
Varaühisuse režiimi korral peab kumbki abikaasa ühisvarasse hüvitama summad, mis ta on võtnud ühisvarast ning mida ta ei ole kasutanud tavapäraste kohustuste täitmiseks. Kumbki abikaasa võib taotleda isiklikust varast ühisvara tarbeks võetud summade tagasimaksmist (tsiviilseadustiku paragrahv 192).
5.1. Kuidas jagatakse vara (õigused in rem)?
Kui (kohustuslik) varaühisuse režiim lõppeb, jagatakse vara ja kohustised pärast tasumata hüvitiste või tagasimaksete tasumist võrdselt. Ülejäänud ühisvara suhtes kohaldatakse tavapäraseid ühisvaraga seonduvaid sätteid. Kui abikaasad ei jõua ühisvara jaotamise osas kokkuleppele, otsustab selle üle kohtunik. Kui vastupidist ei ole võimalik tõendada, käsitatakse vallasvara osana ühisvarast (tsiviilseadustiku paragrahv 195). Seoses laste vajaduste ja nende hooldusõigusega võib kohtunik määrata ühe abikaasa kasutusvaldusesse osa teisele abikaasale kuuluvast varast (tsiviilseadustiku paragrahv 194).Konventsionaalse varaühisuse režiimi (vt punkt 3.1) lõppemise korral kohaldatakse eespool nimetatud kohustusliku varaühisuse režiimi eeskirju, võttes arvesse abikaasade sätestatud võimalikke erandeid.
Varalahususe režiimi (vt punkt 3.1) lõppemise korral kohaldatakse varale tavapäraseid vara käsitlevaid sätteid.
Varaline fond (vt punkt 3.1) lõpetatakse abielu tühistamise või lõppemise korral. Alaealiste laste olemasolul jätkatakse fondi kuni viimase lapse täisealiseks saamiseni ning kohtunikul on õigus anda osa fondi varast alaealistele lastele kasutada või nende omandisse (tsiviilseadustiku paragrahv 171).
5.2. Kes tasumata võlgade eest pärast lahutust vastutab?
Varaühisuse režiimi tagajärjel tekkinud kohustised režiimi lõppemise korral ei muutu.5.3. Kas abikaasa võib nõuda puuduoleva osa väljamaksmist?
5.3.1. Ülejääva vara ühise jagamise korral:- Kas nõue tuleb rahuldada rahalise maksena või samaväärse varaga?
- Kuidas nõude suurust hinnatakse?
- Millise summa ulatuses tasutakse puudujääv osa rahalise maksega?
- Millal nõue esitatakse?
Itaalia õiguse kohaselt puudub kogunenud tulu ühisuse režiim.
5.3.2. Muudel juhtudel (mitte ülejäägi jagamine)?
Varaühisuse režiimi korral peab kumbki abikaasa ühisvarasse hüvitama summad, mis ta on võtnud ühisvarast ning mida ta ei ole kasutanud tavapäraste kohustuste täitmiseks. Kumbki abikaasa võib taotleda isiklikust varast ühisvara tarbeks võetud summade tagasimaksmist (tsiviilseadustiku paragrahv 192).
Ühe abikaasa surma korral abieluvararežiim lõpetatakse, selle tagajärjed on nimetatud punktis 5. Lisaks sellele on üleelanud abikaasal pärimisseaduse kohaselt õigus saada endale osa surnud abikaasa pärandvarast.
Ei.
Varaühisuse kehtib ka registreeritud kooselude suhtes, välja arvatud kui partnerid valivad varalepingu (ja on neil võimalus valida oma varade lahusus nagu abielu puhul). Seadus 76/2016 kehtib ka registreeritud kooselude, seadusjärgse pärimise, sundosa, välistamise, kollatsiooni sätete ja perekondliku lepingu kohta. Paragrahv 21 (seadus 76/2016) sätestab, et seadusjärgset pärimist, registreeritud osa ja välistamist käsitlevaid punkte kohaldatakse ka registreeritud kooselu partnerite suhtes.
Pädevus on ainult kohtutel. Reeglina on Itaalia kohtutel pädevus juhul, kui kostja elukoht (isiku elukoht on koht, mille ümber tema äri ja huvid peamiselt koonduvad, tsiviilseadustiku paragrahv 43) või alaline elukoht (alaline elukoht on koht, kus isik tavaliselt elab, tsiviilseadustiku paragrahv 43) asub Itaalias (31. mai 1995. aasta seaduse nr 218 paragrahv 3).
Lisaks sellele on Itaalia kohtutel pädevus abielu tühisuse ja tühistamise, abielulahutuse ja abielu lõpetamisega seonduvates asjades juhul, kui üks abikaasadest on Itaalia kodanik või kui abielu sõlmiti Itaalias (31. mai 1995. aasta seaduse nr 218 paragrahv 32).
Lisaks sellele on Itaalia kohtutel pädevus abielu tühisuse ja tühistamise, abielulahutuse ja abielu lõpetamisega seonduvates asjades juhul, kui üks abikaasadest on Itaalia kodanik või kui abielu sõlmiti Itaalias (31. mai 1995. aasta seaduse nr 218 paragrahv 32).